Antud postitus on kirjutatud koostöös loomaarstiga (Kertu Kivirand).
Periodontaalhaigus ehk hammast ümbritsevate kudede põletik on koerte kõige levinum ning kõige vähemmärgatud terviseprobleem. Teiseks eluaastaks on tabandunud 80% koertest, eriti lühikoonulised- ja kääbustõud. Haigus saab alguse suuõõne bakterite kinnitumisest hammastele, mida nimetatakse hambakatuks. Periodontaalhaiguse esimene ja tagasipööratav staadium on gingiviit ehk igemepõletik. Gingiviiti põhjustavad suuõõnebakterid ja immuunsüsteemi reageerimine bakteritele ja nende ainevahetusjääkidele (reaktsiooni tugevus on geneetiliselt määratud). Bakterid moodustavad hamba pinnale 24 tunni jooksul pärast puhastamist kogumi, mida nimetatakse hambakatuks. Katt kinnitub rohkem karedatele pindadele ja kohtadesse, kus hammastel on vähe ruumi (murdunud või kulunud hammastele, hambakivi pinnale, lühikoonulistel tõugudel jne.). Hambakivi moodustub katu kaltsifitseerumisel süljes sisalduvate mineraalide toimel. Hambakivi paikneb nii hamba pinnal kui igemetaskus. Igemealust hambakivi näha ei ole, kuid see on infektsiooniallikana tõsisem probleem, kui igemepealne hambakivi, mida võime silmaga näha. Igemepunetust märkame tavaliselt enne hambakivi teket, kuid igemealust hambakivi võib esineda ka igemepõletiku puudumisel. Bakterid toodavad toksiine, mis võimendavad põletikku ning tungivad ümbritsevatesse kudedesse. Põletikuprotsess viib hambakinnituse kaoni (periodontiit) ning lõpuks hamba kaoni.
Haiguse hilisem staadium on periodontiit, misjuhul põletik on levinud sügavale hammast toetavatesse kudedesse ja hambaümbruse koed hävinevad. See väljendub igemetaandumise ja periodontaaltasku moodustumisena. Kui protsess on luukaoni viinud, ei ole seda võimalik tagasi pöörata ja hamba peab eemaldama, kuid hambaarsti külastades on võimalik haiguse progresseerumist aeglustada. Korraliku suuhügieeniga on periodontiit 100% ennetatav.
Ravimata periodontaalhaigusel on hulganisti tagajärgi. Lokaalselt võivad tekkida patoloogilised luumurrud, hambajuureabstsessid, oronasaalfistulid (ühendus nina- ja suuõõne vahel, mis tekitab kroonilise sinusiidi), silmaprobleemid (sh silma ja nägemise kaotus), osteomüeliit (luupõletik), suurenenud risk suuõõne kasvajate tekkeks. Süsteemselt on leitud seoseid periodontaalhaiguse ja neeru-, maksa-, kopsu- ja südamehaiguste, osteoporoosi (luuhõrenemine),
tiinusekomplikatsioonide ja suhkrudiabeedi vahel. Igemealuse hambakatu bakterid tungivad veresoontesse ning levivad üle kogu organismi. Veres tõusevad põletikumarkerid ning võib tekkida bakteriaalne südameklappide ja südame sisekesta põletik, mis on eluohtlik. Kokkuvõttes viib ravimata periodontaalhaigus varasema surmlõppeni.
Normaalne ige on heleroosa ja liibub vastu hammast, tervetel hammastel ei ole kattu, hambakivi ega värvuse muutust. Igemepõletiku esimesteks tunnusteks on igemete veritsus närimisel või hambapesul ning igemete punetus (tumeroosa viirg igemeserval). Probleemi märgatakse sageli alles siis, kui lemmiku hingeõhk muutub halvemaks (halitoos). Siis on tihti tegu juba periodontiidiga. Halb hingeõhk ei ole koertel kunagi normaalne! Halitoos on tingitud suuõõnebakterite ainevahetusjääkidest, mis on ebameeldiva lõhnaga ja tekitavad põletikku. Halba hingeõhku, igemete punetust vms. märgates peaksite pöörduma oma lemmikuga loomaarsti vastuvõtule. Vajadusel teostatakse anesteesiaeelsed vereproovid ning eemaldatakse anesteesias hambakivi ning vajadusel hambaid.
Komplitseeritumatel juhtudel suunatakse teid spetsiaalse hambaarsti vastuvõtule.
Anesteesias sooritatud suuõõneprotseduuride käigus saab ultraheliga töötava aparaadi abil eemaldada hambakatu ja hambakivi nii igeme pealt kui ka igemetaskust ning hammaste pinda poleerida. Ärkvel loomal igemetasku puhastust sooritada ei saa ning sel juhul jääb subgingivaalne hambakivi (mis on suurem infektsiooniallikas) alles ning tervistavat efekti protseduuril tegelikult ei ole.
Anesteesiaprotseduuride vältimiseks ja oma lemmiku tervena hoidmiseks saab omanik kodus paljugi ära teha. Kõige olulisem on kodune igapäevane hambapesu, mida tehakse loomadele mõeldud hambapastaga ja hambaharjaga iga päev hambakatu eemaldamiseks. Oluline on suuõõneprotseduure hakata juba kutsikaga harjutama. Esialgu võib hammaste harjamist harjutada näpuga või marlitampooniga ning kui loom on sellega harjunud, tutvustada rahulikult ka hambaharja. Alustada võiks esihammastest ja tasapisi tahapoole purihammasteni liikuda. Piisab hammaste väliskülgede harjamisest. Koertele mõeldud hambapastad on maitsestatud nii, et peaksid olema meeldivad ja protseduuriga harjumist soodustama ning on allaneelamiseks ohutud. Inimeste hambapastat kasutada ei tohi. Lisaks võib koera hulgaliselt kiita ja anda maiust, kui pesu ilusti tehtud saab. Harjama ei pea rangelt pärast sööki, vaid leida aeg, mil koer on kõige rahulikum, näiteks pärast pikemat jalutuskäiku. Igal koeral võiks olla oma hambahari, et vältida bakterite ülekandumist. Pesemise efektiivsust saab hinnata igemete punetuse ja halva hingeõhu puudumisega. Koertele sobivad sageli ka pehmed laste hambaharjad, kuid pikema koonuga loomakesel võib kõige mugavam olla n.ö. veterinaarne hambahari, millel on ekstra pikk käepide.
Lisaks harjamisele on välja töötatud hulganisti toidulisandeid, desinfitseerivaid vahendeid, spetsiaalseid krõbinaid ja maiuseid, mis võivad aidata suuhügieeni eest hoolitseda, kuid regulaarset hambapesu need siiski ei asenda. Kloorheksidiiniga igemegeelid on desinfitseerimiseks head, kuid ei pruugi jõuda hambakatu sisse, kui mehaanilist puhastust ei eelne.
Hambahaigused on koertele alati olemas olnud, kuid alles viimasel ajal on probleemi tõsidust uurima ja tunnistama hakatud ning tekkinud hambaarstid, kes õige aparatuuri abil keerulisi suuõõneprotseduure läbi viia suudavad. Probleeme märkame rohkem, kuna koerad on tänapäeval lemmikloomad, mitte puhtalt tööloomad, nendega käiakse rohkem arsti juures, nad elavad kauem ning on aretatud tõuge, kellel suuõõneprobleeme rohkem esineb. Hambaprobleemide tõttu surnuks nälgimine on looduses huntide kõige sagedasem surmapõhjus.
Periodontaalhaigus on krooniline põletik, mis ravimata jätmisel langetab lemmiku elukvaliteeti ning lühendab otseselt tema eluiga. Koerale on terved hambad sama tähtsad, kui inimesele terved käed, seega peaks loomaomanik omalt poolt tegema kõik, et lemmiku suuõõs oleks terve ja hambaid eemaldama ei peaks.