Postitus on kirjutatud koostöös loomaarstiga (Kertu Kivirand).
Nahaprobleemid võivad koertel tekkida paljudel erinevatel põhjustel, kuid näevad tihtilugu sarnased välja. Seetõttu on nahahaiguste diagnoosimine ja ravimine enamasti aeganõudev ja tihti frustreeriv protsess. Tihti lisandub algpõhjusele teiseseid infektsioone, mis teevad õige diagnoosi leidmise keerulisemaks ning tekitavad lisakahjustusi ja sügelust. Lemmikud väljendavad sügelust mitut moodi:
- kraapimine käpaga
- lakkumine
- närimine, näksimine
- pea raputamine (kõrvapõletike puhul kõrvade sügelus)
- hõõrumine vastu vaipa, mööblit jms.
- rahutus, võib esineda nahalihaste tõmblust ning sügamisel või paitamisel hakkab loom end ka käppadega kratsima.
Sügeluse tagajärjed:
- naha punetus, kroonilise põletiku alal ka tumedaks muutumine (hüperpigmentatsioon) või hoopis pigmendi kadu, naha paksenemine
- karvutud või hõredama/lühema karvaga alad
- marrastused, haavandid
- koorikud
- punnikesed, verevalumid
Sügeluse põhjusteks on välisparasiidid, nahainfektsioonid, allergiad või harvem ka käitumuslik ehk psühholoogiline probleem.
Sügeluse põhjuse väljaselgitamine algab anamneesi võtmisega, mille käigus võib arst esitada mitmeid alguses veidrana tunduvaid küsimusi. Looma ülevaatusel võetakse vajadusel erinevaid nahaproove. Välisparasiitide välistamiseks ei pruugi proovide võtmisest piisata (kõik parasiidid ei ole proovidest lihtsasti leitavad) ning arst võib määrata regulaarse välisparasiiditõrje teostamise. See ei ole koerale ohtlik, kuid võib anda häid tulemusi. Isegi kui sügeluse diagnostika veel käib ning lõppdiagnoosi veel ei ole, on vajalik sekundaarsete infektsioonide ja sügelusega tegelemine. Selleks võib olla vajalik antibiootikumide, seenevastaste ravimite, sügelusevastaste ravimite vms kasutamine. Kui välisparasiidid on välistatud ja sekundaarsed infektsioonid ravitud, kuid sügelus jätkub, on järgmiseks sammuks allergiadiagnostika.