Antud postitus on kirjutatud koostöös loomaarstiga (Kertu Kivirand).
Loidus
Loidus on kõige ebaspetsiifilisem, samas sagedasem näitaja, et koer ei tunne end hästi. Kui märkate lisaks muid sümptome, loidus kestab pikemat aega või on väga tugev (koer ei taha üldse liikuda), peaks kindlasti loomakliinikusse pöörduma. Muude sümptomite puudumisel võib olla väga keerukas probleemi põhjust leida, kuid mure korral võib esialgu kas või telefoni teel loomaarstiga konsulteerida.
Isutus
Kehva enesetundega loom loobub sageli toidust kas täielikult, sööb vähem või ainult valitud kõige maitsvamaid palasid. Vähem on haigusi, mille puhul isu küll on, kuid esineb muu takistus, mistõttu söömine on raskendatud või regurgiteeritakse äsja söödud palad välja. Keerulisem on alguses märgata haigusi, mille puhul isu on hea või isegi suurenenud, kuid ka neid võib esineda. Isutust peaks katsuma eristada valivast söömisest (toiduga pirtsutamisest). Reeglina n.ö. pirtsutav koer end päris nälga ei jäta, vaid on mõne aja pärast siiski nõus sööma ning muus osas tunneb end hästi.
Peitmine
Varasemalt sotsiaalne koer võib kaaslaste pilgu alt varjulisse kohta pugeda, kui tunneb end halvasti või on valudes. Peita võib ka valu tekitavat kehaosa.
Agressioon, sealhulgas urisemine, hammustamine, näksamine
Negatiivset reaktsiooni võib väljendada ka niuksumise, klähvimise, eemale tõmbumise või käe lakkumisega. Koerad varjavad valulikkust sageli väga osavalt. Kui pahaaimamatult valusat kohta katsuda, võib koer eneselegi ootamatult agressiivselt reageerida. Tegu on kaitsereaktsiooniga, mille teket koer isegi ei pruugi ette aimata. Kroonilise valuga elavad koerad võivad aga kurjustada, kui aimavad ette, et inimene läheneb valusale kohale. Sagedasem on ehk kõrvavalu, millest omanik ei pruugi teadlik olla, kuid koera sügama läinud inimene (sageli laps) võib hammustada saada. Krooniline valu muudab keha ülitundlikuks igasuguse muu valu ja puudutuse suhtes, põhjustades liialdatud reaktsiooni. Ootamatut agressiooni võib esineda veel neuroloogiliste haiguste korral, näiteks ajukasvaja või epilepsia. Kuulmise- või nägemise kao korral võivad koerad ehmuda, kuna ei märganud inimese või teise looma. Täiskasvanud koeral esmakordselt avalduva agressiooni korral tasub muud algpõhjust otsida.
Sagedasem või harvem roojamine/urineerimine, raskus asendi võtmisel, roojamine/urineerimine ebasobivasse kohta
Sage roojamine esineb kõhulahtisuse korral ning jälgida tasuks ka rooja konsistentsi. Kui roojamine jääb harvemaks või lõppeb hoopis ja/või tegevus on pingutatud, valulik, võib tegu olla kõhukinnisuse või sooleummistusega. Sage urineerimine esineb kuseteede aga ka paljude teiste elundite haiguste korral. Samuti tasuks jälgida uriini koguseid, kas esineb uriini lekkimist ja muud kahtlast. Probleemid asendi võtmisel võivad viidata valule, ortopeedilisele või neuroloogilisele probleemile. Vanad kognitiivse düsfunktiooniga koerad võivad unustada, et käisid just õues või sattuda segadusse ja roojata/urineerida valesse kohta.
Tasakaaluhäired, sealhulgas ringlev liikumine, pea viltu hoidmine, kukkumine, vaaruv kõnnak
Need sümptomid võivad esineda kõrvaprobleemide või neuroloogiliste haiguste korral. Liikumisprobleemid, sealhulgas lonkamine, küüru hoidmine, tahtmatus joosta, hüpata või üldse liikuda, kangus pärast lamamist, füüsilist pingutust või tõusmisel, aeglasem liikumine viitavad ortopeedilisele haigusele. Peaaegu kõigil vanadel koertel esineb kroonilisi liigesehaigusi, mis tekivad pika aja vältel hiilivalt ja on seetõttu märkamatud. Vanem koer, kes lihtsalt ei ole sama kepsakas kui nooruses, võib tegelikult kannatada tugevat kroonilist valu, mida varjab osavalt. Silmaga nähtavalt lonkavad koerad alles siis, kui valu on juba üpris tugev või jäseme normaalne kasutamine ei ole võimalik. Kehv silmanägemine muudab liikumise samuti ettevaatlikuks ja aeglaseks. Kehva kuulmisega koer ei pruugi liikuda, kuna ei kuule huvi tekitavaid helisid ega omaniku käsklusi.
Lõõtsutamine puhkeolekus
Lõõtsutamine ja kiirem hingamine füüsilisel pingutusel, ärevas olukorras, palavas kliimas on normaalne. Kui aga hingeldamine tekib näiteks lamades, väga kergel pingutusel või nähtava põhjuseta, tasuks kontrollida koera hingamisteid ja südant. Kiire väsimine võib viidata hingamisteede või südamehaigustele, aga ka ülekaalulisusele, endokriinhaigustele, ortopeedilistele probleemidele.
Muutused unerütmis
Uinakute aegade või kestuse muutumine võib vanemal koeral viidata kognitiivsele düsfunktsioonile ehk dementsuse/seniilsuse kujunemisele. Ka krooniline stress näiteks valu tõttu põhjustab muutusi unerütmides.
Rahutus, klammerdumine, värisemine
Ebamugavast enesetundest või valust annavad mõned koerad peitmise asemel märku hoopis rohkem seltsi otsides. Rahutus võib väljenduda sihitus ringiliikumises, pidevas aseme otsimises, niutsumises, kraapimises, sisse-välja jalutamises, aga ka enese sagedases lakkumises/näkitsemises (kuni nahakahjustuste tekkeni).
Häälitsemine
Niutsumist, vingumist, haukumist ei kasuta koerad eriti sageli oma muredest märku andmiseks, mistõttu ei saa lootma jääda, et haige koer kehvast enesetundest häälega märku annab. Mure võib olla juba üpris suur, kui koer kurtmiseks ka hääle appi võtab. Kui muutused käitumises on raskesti märgatavad ja tulevad-lähevad, võib abi olla päeviku pidamisest. Kirja panna, mida märkasite ja kas oskate muutust ka mingi teguriga seostada. Koera kehakeel annab valust märku ammu enne muid käitumismuutusi. Lisaks jälgida näoilmeid ja kõrvade asendit. Oma koera normaalset kehakeelt tasub tähele panna ning valu tunnuste kohta leiab pildimaterjali ka Internetist (näiteks AAHA juhised https://www.aaha.org/globalassets/02-guidelines/pain-management/painmanagement_dogs_web.pdf).