Koerte käitumisnõustajana saan üsna tihti enda postkasti kirju mures koeraomanikelt, kes ütlevad, et nende koer domineerib neid ja paluvad abi, kuidas näidata koerale, et hoopis nemad inimesena on selles karjasuhtes "alfa".

Domineerimine iseenesest on tegelikult teaduslik kontseptsioon, küll aga kasutatakse seda koertest ja nende käitumisest rääkides valesti ja seetõttu on palju vääriti mõistmist. Domineerimisest räägitakse kui koera iseloomujoonest või geneetiliselt kaasa tulnud omadusest, olgugi, et see tegelikult nii ei ole. 

Domineerimine kui teaduslik kontseptsioon tähendab lühidalt, et olukorras, kus on kaks või rohkem koera (või näiteks hunti), annab neist üks või rohkem indiviidi järele ja laseb teisel saada ligipääsu mõnele vajalikule ressursile, nagu näiteks toidule. Selline käitumine ei ole tavaliselt kuidagi agressiivne, sest koerad ei soovi saada viga ja riskida oma eluga, nii et tavaliselt laheneb see situatsioon vägagi rahumeelselt. Võetakse arvesse indiviidide tervist, vanust ja ka keskkonnast tulenevaid faktoreid ja sellele põhinedes tehakse ka siis otsus. Teadusliku kontseptsiooni vaatest on domineeriv osapool pidevalt vahetuv – ei ole nii, et üks koer ongi kambas domineeriv ja hoiab seda positsiooni terve aja. Selline vahetuste tegemine ja otsustamine on üsna paindlik ja üksteist arvestav.

Kust aga see dominantsuse teooria ja valearusaam alguse sai?

Dominantsuse teooria levis kulutulena juba mitukümmend aastat tagasi, kui esimesed koerte treenerid meie televiisorite ekraanid vallutasid. Teooria ise sai alguse sellest, et vaadeldi huntide gruppi, kes elasid koos piiratud maa-alal ehk mitte vabas looduses. Nende vaatlusest tehti mõned järeldused, mis üsna kiirelt generaliseeriti üle ka koerte treenimisse. Mõned aastad hiljem saadi aru, et selles teoorias ja vaatluse järel tehtud järeldustes on üsna mitu viga ning need teadlased, kes selle teooriaga lagedale tulid, on ka ise kordi ja kordi avalikkuse ees rääkinud, et seda teooriat ei saa sel viisil kasutada ning et nende järeldused on valed. See aga ei ole takistanud populaarsetel koera treeneritel seda teooriat endiselt kasutada ja edasi levitada, mis on tagasivaadates palju kahju teinud inimese ja koera suhtele. Kui teooria enda loojad ütlevad, et see on tagasi lükatud, siis kuidas saab seda veel treenimisel kasutada? 

Peale selle, et teooria ise on teadlaste poolt ümber lükatud, ei ole seda loogiline kasutada koerte treenimisel ka sel põhjusel, et koerad ei ole hundid. Nii nagu inimesed on küll geneetiliselt kõige lähedasemad ahvidele, ei tähenda see, et me oleksime ahvid. 

"Aga kas alfa positsiooni ei olegi siis olemas?"

Kõige hiljutisemad huntide uurimised on näidanud, et vabas looduses tegutsevad hundid formuleerivad grupid peamiselt perekondadena. Perekonnad elavad üksteist mõistes ja agressioonil ei ole selles kohta. Lisaks on karja juhi roll ka muutuv, olenevalt vajadusest ja situatsioonist. See loogika, mida täna kasutatakse koerte treenimisel, et inimene peab olema alfa ja oma positsiooni pidevalt kinnitama, ei ole see, mida me näeme näiteks huntide käitumises. Selline käitumine ja end alfa rolli ette kujutamine ei ole mitte ainult ebaloogiline, vaid on ka usaldussuhet lõhkuv. Selline alfalik ja domineeriv käitumine koera treenimisel on paljudel juhtudel koera jaoks hirmutav ja eemaletõukav. Pikaajalisel käitumisel võib sellisel käitumisel olla ka üsna karmid tagajärjed, nagu näiteks eskaleerunud agressiivne käitumine või suurenenud hirm. 

See tänaseks ümber lükatud alfateooria rõhutas paljuski ka seda, et inimene peab alati koera kontrollima ja tagama, et vaid inimesel oleks teatud ressurssidele ligipääs ja nende esimesena tarbimine. Väga levinud on näiteks ütlemine, et voodis ja diivanil võib olla ainult inimene või et inimene peab sööma esimesena, muidu arvab koer, et tema on nüüd karjajuht. Olgugi, et paljudele on sellise asja lugemine päris naljakas, siis tasub meeles pidada, et need on endiselt väga-väga levinud soovitused ning paljud inimesed tänaseni proovivad taolistest reeglitest just seetõttu kinni pidada, et kardavad vastasel juhul oma koera käitumise pärast. Siinkohal aga tasub mõelda – kas me täna juba ei kontrolli piisavalt suurt osa oma koera elust? Meie otsustame millal ja kus nad jalutavad, millal ja mida ning kui palju nad söövad, kellega nad suhelda saavad jne. Meie koerad sõltuvad täielikult meist. Kas sinna juurde veel on vaja lisada tsirkust, mis nii või naa on tõestatud, et ei oma tähtsust? Üks hiljutine mures klient, kes küsis, kas ta tõesti peab oma koera krõbinaid sööma selleks, et tagada, et ta on karjajuht, sai mult vastuse, mis langetas ta südamelt suure kivi – võid krõbinakausi julgelt kõrvale jätta, sa ei pea seda tsirkust tegema. Sa saad olla oma koerale mõistev pereliige ja sa võid kutsuda end juhiks, aga juhiks olemine ei tähenda enam ammu läbi hirmu ja kontrolli valitsemist. Hea juht on mõistev, hooliv, vajadustega arvestav, toetav ja motiveeriv.  

Meie ülesanne koera pereliikmena on oma koera toetada ja mõista. Me ei võtnud ju endale lemmikut perre selleks, et teda pidevalt maha suruda ja tema vajadusi eirata. Unusta domineerimisteooria ja alfa roll – on aeg olla mõistev koerainimene ja nautida seda usaldussuhet, mille oma koeraga luua saad, kui võtad aega teda tundma õppida ja tema vajadusi täita. Selline suhe annab nii sulle kui ka su koerale palju rohkem, kui pidev maha surumine ja "võimuvõitlus" seda teeks. 


Jäta kommentaar

×