Viimastel aastatel on üha enam levinud probleemiks üksindusärevus. Mis see on ja mida see tähendab?
Üksindusärevus või üksindusahastus on kahjuks koertemaailmas üsna laialt levinud probleem – lausa 22-55% koertest omavad ühel või teisel kujul seda.
Üksindusärevus on evolutsiooniliselt vajalik sisemine mehhanism, mis on tegelikult olemas meil kõigil. See on vajalik, sest kaitseb looduses noort looma üksi jäämise eest või teiste juurest liiga kaugele liikumise eest. On oluline, et noor püsiks turvalises keskkonnas, sest karjast liiga kaugele liikudes on oht surma saada oluliselt suurem.
Kui noor koer peaks nt looduses elades jääma üksi, siis ta hakkaks nutma, et tema pere ta lihtsamini leiaks. Iseseisvus vanematest ja perest tekib järk-järgult alles siis, kui loom on bioloogiliselt ja psühholoogiliselt selleks valmis.
Üksindusärevus on justkui paanikahoog. Stiimul, mida koer kardab, on üksi olemine ja see hirm võib olla mõningatel juhtudel üllatavalt ekstreemne ja ebaloogiline, kuid kahjuks enamasti hirmud, foobiad ja ärevused ongi välisele vaatlejale arusaamatud ja liialt ekstreemse avaldumisega. Mõtle kasvõi inimeste foobiatele – kui inimene kardab ämblikke, siis kas tema reaktsioon ämblikuid nähes on kõrvalseisjale alati loogiline ja põhjendatud?
Üksindusärevusega seotud müüdid
Müüt 1: Üksindusärevust saab koerale ise tekitada.
See on üks levinumaid müüte. Palju ringleb arvamust, et kui lased oma koeral käia diivanil, magada voodis, enda kaisus pikutada jne, siis oled ise selles süüdi, kui koeral üksindusärevus on. Need asjad ei tekita üksindusärevust. Uskuge, kui see tekitaks, siis oleks meie hulgas palju-palju rohkem väga probleemseid koeri. Seda toetab ka uuring, mis leidis, et omanike käitumine koertega (kas koer magab voodis vs ainult oma pesas või kas koer võib käia diivanil või mitte) ei omanud tähtsust. (Mainitud uuring: Mcgrave, 1991: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/2053248/)
Müüt 2: Üksindusärevus ei ole ravitav.
Nii nagu iga hirmu, foobia ja ärevusega – on olemas viisid, kuidas neid vähendada või täielikult kaotada. Reaalsus on, et selleks on vaja kasutada sobivaid meetodeid, olla järjepidev ning pidevalt meeles pidada, et ei ole olemas kiiret lahendust (vähemalt mitte sellist, mis su koera olukorda hullemaks ei teeks või muid probleeme juurde ei tekitaks).
Müüt 3: Koer käitub meelega nii ja teeb seda selleks, et kätte maksta.
Nii palju kui me ka ei tahaks seda loota, et koerad on sama võimekad kui meie – nad ikkagi ei ole. Koertel ei ole seda kognitiivset võimekust, et meile millegi eest kätte maksta ja midagi meelega teha.
Müüt 4: Ainult varjupaigast päästetud koertel on üksindusärevus.
Kahjuks võib ka parimate kasvatajate käest võetud koeral olla üksindusärevus. On tehtud uuring, mis näitas, et geenid mängivad olulist rolli üksindusärevuse puhul ja see ei esine ainult neil, kes on kuidagi halva kogemuse osaliseks saanud. (Mainitud uuring: Bradshaw et al., 2002: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/12148601/)
Müüt 5: Koerad kasvavad üksindusärevusest välja.
Kui koeral on väga tugev üksindusärevus, siis see on võrreldav depressiooniga. Kui sa mõtled inimeste puhul depressioonile, siis kas sellest annab lihtsalt välja kasvada, ilma, et sellega teadlikult tegeleks? Kui sa jätad koera regulaarselt üksi ja ootad, et ta sellest ise üle saab, siis võib probleem veelgi rohkem süveneda, koer kannatab ja võivad tekkida ka muud käitumisprobleemid, mis ei pruugigi esmapilgul üldse tunduda omavahel seotud.
Müüt 6: Rohkem füüsilist trenni ravib üksindusärevust.
Füüsiline liikumine on vajalik kõigile elusolenditele, nii ka koertele. Küll aga isegi jooksmisest rampväsinud koer on võimeline üksi olemisest paanikasse minema.
Müüt 7: Sa suurendad üksindusärevust ja tähelepanuvajadust kui lähed koju tagasi hetkel, mil su koer häälitseb/nutab/haugub.
Üksindusärevus päriselt ärevus ja hirmul olek, mida ei ole võimalik kuidagi läbi kiitmise vms suurendada. Mõtle inimeste peale – kui sa oled nt mõne eesootava sündmuse ees ärevil (näiteks eesootav eksam), siis kas sinu kallistamine teeb su ärevuse veel hullemaks ja hirmu suuremaks? Ilmselt mitte. Üksindusärevus on paanikas olemine. Nii et kui su koer sel hetkel haugub ja häälitseb, siis see ei ole otseselt vabatahtlik käitumine tema poolt (nagu näiteks on istumine siis kui sa talle selleks käskluse annad ja selle peale maiust annad), vaid see on märk paanikast ja käitumine, mida ta ise aktiivselt ei kontrolli.
Küll aga on siin oluline meeles pidada, et me tahame treenimisel hoiduda sellest, et koer satub paanikasse, mistõttu peaksid meie tegevused olema alati nii, et koer ei lähe paanikasse.
Kas üksindusärevuse leevendamine ja sellest vabanemine on lihtne teekond?
Lühike vastus – ei. See eeldab suurt ajalist investeeringut, asjade läbi mõtlemist, enda harimist ja eeldatavasti ka vahepeal koerahoidja teenuse kasutamist. Kas see kõik on aga seda väärt? 100%, pole kahtlustki.
Kust alustada? Väga hea raamat, mida lugeda, on Malena Demartini-Price "Separation Anxiety In Dogs". See annab hea ülevaate ja arusaama ning ka näpunäited, kuidas tegutseda. Lisaks on alati kasulik appi võtta ka nõustaja, kes oskab sind suunata, probleemi lahendamiseks plaan kokku panna ja sind teadmistega toetada. Kui vajad selles meie abi, kirjuta konsultatsioon@kullakuu.ee.